Läbipõlemine algab tihti vaikselt ja miks ma virtuaalassistendina sellest kirjutan

Läbipõlemine ei teki üleöö. See kujuneb sageli välja vaikselt, samm-sammult, kuni ühel hetkel märkab inimene, et jõudu enam lihtsalt ei ole. Virtuaalassistendi tööst räägitakse sageli praktiliste märksõnade kaudu: kord, selgus, kalendrid, e-kirjad, tähtajad, süsteemid. Nende sõnade taga on aga päris inimesed. Inimesed, kes on harjunud kõike ise kandma. Inimesed, kes ütlevad liiga pikalt „ma saan hakkama“. Ja inimesed, kes märkavad alles liiga hilja, et selle hinnaks on saanud nende enda tervis.

Just seepärast kirjutan ma virtuaalassistendina läbipõlemisest. Mitte tähelepanu pärast ega teema kasutamiseks, vaid sellepärast, et ma tunnen seda teemat seestpoolt. Ma tean omast kogemusest, et läbipõlemine võib tulla väga erinevat teed pidi. Mõnikord algab see kohusetundest, soovist olla tubli ja kõigega hakkama saada. Mõnikord viib selleni hoopis halb töökeskkond, kus inimene kaotab samm-sammult turvatunde ja jõuvaru. Sellest vaatenurgast on ka virtuaalne assistent või kaugtugi palju rohkem kui lihtsalt praktiline tööabi, vahel on see üks viis, kuidas töökoormust õigel ajal ümber jagada ja ennetada olukorda, kus kõik jääb ühe inimese kanda.

WHO kirjeldab läbipõlemist kui kroonilise tööalase stressi tagajärjel kujunenud sündroomi, mida ei ole suudetud edukalt juhtida. Selle peamised tunnused on kurnatus, vaimne eemaldumine või küünilisus töö suhtes ning vähenenud tööalane tõhusus. WHO rõhutab, et läbipõlemine kuulub tööalasesse konteksti.

Igal läbipõlemisel on oma lugu. Mina olen seda kogenud elus kahel korral ning põhjused olid täiesti erinevad.

Kuidas minu kogemus läbipõlemisega algas

Esimene läbipõlemine algas sõnadega: „ma pean“. Ma kartsin, et kui ütlen ülemusele, et minu kohustuste nimekirjas on juba liiga palju, siis ma ei ole enam hea töötaja. Tegelikult oli mul väga hea ülemus ja suurepärane kollektiiv. Just sellepärast tahtsingi olla tubli ja kõigega hakkama saada. Küsimus ei olnud ainult töö hulgas. Küsimus oli selles, et ülesanded olid nii erinevatest valdkondadest ja äärmusest äärmusesse, et nende mahutamine ühe inimese tööpäeva muutus lõpuks võimatuks.

Tagantjärele vaadates olid seal koos mitu klassikalist riskitegurit: rollide hajumine, pidev ümberlülitumine, suur vastutustunne ja sisemine surve olla see inimene, kes alati saab hakkama. Tööga seotud vaimse tervise riskide hulka loetakse muu hulgas liigset töökoormust, vähest kontrolli oma töö üle, ebaselgeid ootusi, toetuse puudumist ja halba töökorraldust.

Kuigi ma rääkisin lähedastele ammu, et ma enam ei jaksa, tuli minu loos ootamatu pööre ja laps otsustas siia ilma sündida. Sain aja maha võtta väga viimasel hetkel. Sellega minu lugu veel ei lõppenud. Pika pinge järel jäi minuga raskekujuline ärevus, mis mõjutas mind veel 7–8 aastat. Ärevus on omaette teema ja sellest kirjutan ma eraldi, aga siin on oluline öelda, et pikaajaline ülekoormus jätab jälje nii närvisüsteemile, unele, keskendumisele kui ka igapäevasele toimetulekule.

Teine läbipõlemine: töökius ja selle mõju

Teine läbipõlemine tuli hoopis teisest kohast. Kui esimesel korral oli minu peamine probleem keeruline töökorraldus, siis teisel korral kogesin töökiusu. Sellest arusaamine ei tule tavaliselt ühe päevaga. Taju jõuab järele tasapisi. Esimesed mõtted liiguvad sageli hoopis selles suunas, et äkki ma ei olegi piisav, äkki ma sain valesti aru, äkki asi on minus.

Töökiusul on aga oma tunnused ja oma ajalugu. Uuringud kirjeldavad töökiusu kui korduvat ja süsteemset kahjustavat käitumist olukorras, kus sihtmärgil on raske end kaitsta. Töökiusu seostatakse suurema vaimse distressi, ärevuse, unehäirete, kurnatuse, haiguspäevade ja töölt lahkumise riskiga. WHO vaimse tervise ja töö juhistes on samuti välja toodud, et vägivald ja ahistamine töökohal kuuluvad psühhosotsiaalsete riskide hulka, mis kahjustavad vaimset tervist.

Minu jaoks sai ühel hetkel määravaks just selle asutuse töökiusu ajalugu. Arusaam, et mõnes kohas on selline käitumine saanudki tavapäraseks tööviisiks. Siis muutus pilt selgemaks. Küsimus ei olnud enam ainult minus ega minu pingutuses. Küsimus oli selles, et ma olin sattunud keskkonda, kus enda hoidmiseks tuli teha väga selge otsus: lahkuda.

Kõrvalt vaadates küsitakse tihti, miks inimene siis lihtsalt ära ei lähe. Päriselus hoiavad inimesi sellistes kohtades paljud keerulised põhjused. Halb kohtlemine süveneb sageli sammhaaval. Eneseusk hakkab kõikuma. Häbi ja hirm tõmbavad inimese vaiksemaks. Majanduslik surve, kohusetunne, lootus olukorra paranemisele ja soov mitte teha suurt draamat hoiavad paljusid liiga kaua paigal. Töökiusu käsitlev teaduskirjandus kirjeldab samuti, et inimesed ei räägi sellest alati kohe, sest mängus on piinlikkus, enesesüüdistus ja hirm tagajärgede ees. Samas näitavad uuringud, et töökohavahetus võib vähendada edasist kokkupuudet töökiusuga ning toetada taastumist.

Mis on läbipõlemine meditsiinilises tähenduse

Läbipõlemine kujuneb enamasti välja siis, kui inimene on liiga kaua kandnud rohkem, kui üks keha, närvisüsteem ja tööpäev päriselt välja kannavad. Selleni võivad viia nii liigne vastutusekoorem, segased rollid, pidev ületöö kui ka mürgine töökeskkond. WHO nimetab vaimset tervist ohustavateks teguriteks muu hulgas liigset töökoormust, vähest kontrolli, ebavõrdsust, diskrimineerimist, ahistamist ja ebakindlat töökeskkonda.

Kuidas läbipõlemist ära tunda

Läbipõlemine algab tihti väikeste nihetega. Sa ei taastu enam nädalavahetusega. Uni ei kosuta. Töö, mis varem oli lihtne, võtab nüüd liiga palju energiat. Kannatus lüheneb. Rõõm kaob. Töö suhtes tekib sisemine eemaldumine. Mõnel lisanduvad peavalud, seedekaebused, lihaspinged, südamekloppimine, sage nutmine või tunne, et kõige väiksemgi lisaülesanne on juba liiga palju. Mayo Clinic loetleb läbipõlemise võimalike märkidena kurnatuse, eemaldumise, keskendumisraskused, töövõime languse, unehäired ning füüsilised kaebused.

Oluline on ka täpne eristamine. Läbipõlemine võib kattuda ärevuse või depressiivsete sümptomitega, kuid nende vahel ei tasu omal käel lõplikke järeldusi teha. Kui inimene on pikalt kurnatud, ei maga, ei suuda keskenduda või tunneb pidevat ärevust ja lootusetust, on mõistlik pöörduda arsti või vaimse tervise spetsialisti poole, et olukorda päriselt hinnata.

Kuidas ennast aidata

Taastumine algab enamasti ausast olukorra hindamisest. Tuleb vaadata päriselt otsa sellele, mis sind kurnab, mis sind üle koormab ja millest sinu keha on juba ammu märku andnud. Abi tuleb sageli korraga kahest suunast: inimene ise vajab taastumist, tuge ja piire, aga sageli vajab muutust ka töökeskkond.

WHO soovitab tööga seotud vaimse tervise kaitseks organisatsioonilisi samme, mis tegelevad otseselt töötingimuste ja psühhosotsiaalsete riskidega. Sinna kuuluvad näiteks paindlikum töökorraldus, juhtide oskuste arendamine, vaimse tervise teadlikkus ning selged lahendused vägivalla ja ahistamise juhtumitele. WHO vaimse tervise tööalased juhised toovad eraldi välja organisatsioonilised sekkumised, juhtide koolitamise ja töötajate toetamise olulisuse.

Inimese enda tasandil tähendab see sageli väga lihtsaid, aga olulisi samme:

– töökoormuse aus ülevaatamine
– ülesannete ümberjagamine või delegeerimine
– puhkuse päriselt puhkuseks muutmine
– tööaja konkreetne piiritlemine ja töö koju mittetoomine
– arsti või vaimse tervise spetsialisti poole pöördumine
– töökiusu või ahistamise dokumenteerimine
– usaldusväärse inimesega rääkimine
– vajadusel haigusleht, töökorralduse muutus või töökohavahetus

Mayo Clinic soovitab läbipõlemise korral otsida tuge, hinnata üle oma töökoormus ja piirid, rääkida juhiga, võtta taastumiseks aega ning kasutada teadlikult stressi leevendavaid tegevusi. NHS rõhutab samuti, et pika kestusega tööstressi korral tasub abi otsida varem, mitte alles siis, kui igapäevaelu on juba tugevalt häiritud.

Abi küsimine on küpsus. Piiri tõmbamine on enesehoid. Lahkumine võib olla täiesti terve otsus.

Miks ma valisin täna virtuaalassistendi töö

Minu enda tee on toonud mind tänasesse päeva virtuaalassistendina. See töö sobib mulle mitte ainult oskuste, vaid ka elu kogemuse tõttu. Täna valin ma teadlikumalt oma tempo, oma kliendid ja selle, kuidas ma töötan. Ma tean, kui kiiresti võib inimene hakata ennast töö nimel ära andma. Just sellepärast väärtustan ma oma töös selgust, süsteeme ja koormuse jagamist.

Virtuaalassistendi töö tähendab minu jaoks palju enamat kui kalender või e-kirjad. Väga sageli tähendab see ennetust. Võimalust märgata, et kõik ei pea olema ühe inimese peas, laual ja õlgadel korraga. Võimalust luua tööpäev, kus jääb alles ka hingamisruum. Hea virtuaalne assistent või läbimõeldud kaugtugi võib siin olla ettevõtjale päris oluline tugi just enne seda hetke, kui ülekoormus muutub püsivaks ja hakkab mõjutama tervist.

Kui sa seda teksti loed ja tunned ennast ära, siis küsi endalt kaks asja. Mis hinnaga ma praegu hakkama saan? Ja milline oleks esimene väike muutus, mis tooks mulle sel nädalal natukenegi rohkem õhku?

Sellest võib alata väga oluline pööre.

Kui sa tunned, et soovid oma töömahtu vähendada, võta ühendust ja arutame läbi, kas saan sind igapäevatöös aidata!

Kui sul on tugev lootusetus, enesevigastamise või suitsiidimõtted, otsi abi kohe. Eestis saab emotsionaalset tuge numbril 116 123 iga päev kell 10–24, ohvriabi kriisitelefon töötab ööpäev läbi numbril 116 006 ning vahetu ohu korral tuleb helistada 112. Vaimse tervise toe leidmiseks tasub pöörduda ka perearsti või kohalike kriisiteenuste poole. Vaimse tervise abi saad ka lehelt peaasi.ee


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga